ülepika aja tunnen ennast jälle õnnelikuna! 5 kuud kestnud piin hakkab vist lõpuks läbi saama ja kõik kisub paremuse poole. mul oli maailma parim nädalavahetus nii heade inimestega! sain jälle aru kui hea on omada nii nii head sõbrannat, kes lausa hakkab nutma, et ma pean ära minema tema juurest. ma armastan sind. :) ja ma nii armastan oma perekonda, mis siis, et nad vahepeal suudavad mu nende kisamistega nutma ajada ja kohe nii hullult, et tekib tunne nagu läheks iga hetk hulluks. alles nüüd taipasin tegelikult kui oluline on mu perekond! sain aru, et ma ei pea elus midagi kahetsema, sest kõik läheb ju siiski lõppude-lõpuks hästi. positiivsus on põhiline. ainuke asi, mis mind hetkel kurvaks teeb on see MASENDAVALT külm ilm. kas ei võiks siis lõpuks juba soojaks minna!?!? aga noh, küll see külm ka lõpuks mööda läheb ja millalgi peab ju kevad ikka saabuma!
aga ilusat sõbrapäeva teile!
